Eesti Vabariigi Suursaatkond Helsingis
Tellija
Eesti Välisministeerium
Projekt
Sisearhitektuur
Asukoht
Helsingi
Meeskond
Jan Skolimowski, Piret Noor
Aasta
2019
Fotod
Tõnu Tunnel
Mis on see, mis seob Eestit ja Soomet ja mida saaks kasutada Helsingis meie riigi esindusruumi loomisel? Ühist ei ole vaja kaugelt otsida – saatkonnahoone sisearhitektuuri kontseptsiooni alussümboliks on meri: ühelt poolt eraldav, teisalt aga see, mis kahte merekaldal paiknevat naaberriiki ühendab. Otse maakaardilt võetud mere- ja maismaapiir ongi toodud hoonemahu vertikaali – esimesel korrusel joonistub põrandast seintele Eesti rannajoon, vahepealsetel kontorikorrustel uhub meri ja viimasel korrusel, otse lae all paistab Soome rannik.
Merekaardil olevatest sügavusjoontest kasvas välja ka saatkonnatöös oluline motiiv – sõrmejälg. Seda on kasutatud graafikana klaasidel ja vaipadel. Liikvele on läinud legend, et sõrmejälg kuuluvat Lennart Merile.
Tegemist on Eesti ainukese, enne teist maailmasõda spetsiaalselt saatkonnaks projekteeritud ja ehitatud hoonega, kus saatkond tegutseb ka praegu. 1933. aastal valminud hoone on Eestile omaselt pigem rahulik ja tagasihoidlik. Sisearhitektid nägid, et nende ülesanne on maja endine soliidsus ja väärikus ajakihtide alt taas välja tuua. Paljuski toetuti sellele, mis juba olemas ning uut ja olemasolevaga sobituvat arhitektuurikeelt kasutati üksnes vajalikul määral. Merest inspireeritud värvigamma on samuti väljapeetud ja tüüne.
Kuna renoveerimistöödega samal ajal projekteeriti Eesti saatkondasid üle maailma, avanes sisearhitektidel võimalus taaskasutada Washingtoni saatkonnast välja lammutatud kaminat. Seda enam, et Helsingi saatkonna raamatukogus oli kunagi kamin juba olnud, haarasid sisearhitektid pakutust kinni ja lisasid hoonesse uue, samas Eesti saatkondade ajalooga haakuva detaili.
